Liitu Jahtklubi uudiskirjaga

“Olin nelja ja poole aastane, kui Kihnus esimest korda Optimisti roolisin,” rääkis Umb. “Isa kutsus Pärnust kaks purjetajatüdrukut saarele ja nii me seal koos õe Marjaliisaga oma esimese merekogemuse saime. Edasi hakkasime harjutama Pärnus. Mina jõudsin regulaarsete treeninguteni paari aasta pärast, küll purjetasin aeg-ajalt oma lõbuks. Merega olin juba varem sõber, sest Kihnus elades käisime tihti koos isaga kala püüdmas.”

Edu pant on eelkõige tugev kodune konkurents. Mul vedas, et sain kaks ja pool aastat vanema õega treenides ja võisteldes kogu aeg midagi õppida ja tänu sellele arenesin üpris kiiresti.

Jääpurjetamisega sain ruttu sinasõbraks, sest suvise purjetamise taust aitas juba mõne treeningu järel asjale pihta saada.

Samas paadis purjetasime esimest korda 2005. aasta sügisel Eesti meistrivõistlustel. Pehmelt õeldes polnud ilm alustajale väga sõbralik, aga tulemus oli hea. Edasi ootasid meid juba talvelaagrid soojade maade vetel. Õdede koostöö paadis on kindlasti lihtsam kui kahel võõral inimesel. Kohati saime teineteisest aru sõnadeta. Ilmselt oli kasu sellestki, et meil on eri iseloom, ja sel moel tasakaalustasime teineteist.

Kümme hooaega, alustasime 2006. aastal ja lõpetasime 2016. kevadel. 470-klassis võisteldakse olümpiamängudel ja seetõttu on rahvusvaheline konkurents väga tihe. Meil oli nii õnnestumisi kui ebaõnne. Euroopa meistrivõistlustel oli parim tulemus seitsmes ja maailma edetabelis tõusime üheksandaks. Maailmakarika sarja regattidel jõudsime korduvalt esikümnesse ja korra võitsime kolmanda koha. Juunioride MMil seilasime neljanda koha vääriliselt. Peale selle võitsime mitu Ukraina meistrikulda. Olime nii mõnelgi hooajal tipule lähedal, aga kripeldama jääb, et üks suuremaid eesmärke – pääse olümpiamängudele – jäi saamata.

Suur probleem oli rahanappus, me ei saanud käia rahvusvahelistes treeninglaagrites ja nii mõnigi tähtis regatt tuli vahele jätta. Samuti oleks võinud meie võistlusvarustus olla veidi mahukam.

Purjetaja, kes tahab maailma tasemel võistelda, peab olema füüsiliselt väga aktiivne ja tegelema eri vastupidavusaladega.

Purjetamisega paralleelselt me õega suusatasime, jooksime, tegime rattasporti ja triatloni. Olen kaks korda osalenud Haanjas 100 kilomeetri ultrajooksul ja korra panin end Haanjas proovile niisama pikal suusavõistlusel.

Samasse sarja kuulub samuti 100 kilomeetri pikkune Võhandu sõudmismaraton. Esimene kord võistlesin seal koos sõbraga kanuul ja teisel aastal läbisin distantsi SUP-aerulaual. Naistest lõpetasin võitjana ja üldarvestuses sain viienda koha.

Koos Marjaliisaga osalesime rogaini 24 tunni MMil. Vaatamata raskustele pidasime lõpuni vastu. Viimane karm katsumus oli mul selle aasta augustis triatloni Ironmani Tallinna võistlusel.

Kaks hooaega vedasin meresõbra kooli, mis suve jooksul jõudis eri kohtadesse ja õpetas soovijatele nii purjetamist kui muid veespordialasid. Talveperioodil töötasin mõnda aega treenerina Tartus väikeses spordiklubis. Kolmandat hooaega koolitan Eesti purjetamistreenereid.

Kõige tähtsam on treeneritel ja sportlastel seada kõrged eesmärgid ja seejärel sihipäraselt nende täitmise nimel tegutseda. Meie klubis on palju noori, kes teavad väga hästi, kuhu tahavad jõuda. Tänu Pärnu jahtklubi igakülgsele toele oleme suutnud purjetajatele luua kõik tingimused tippu jõudmiseks.

Kindlasti on noorele sportlasele vaja eeskujusid. Õnneks on meil kodune konkurents mitmes paadiklassis tugev. Meie treenerid on oma ala asjatundjad ja teevad tööd hingega.

Klubis noori jagub, aga töötame selle nimel, et purjetajate arv kasvaks stabiilselt. Kindlasti on vaja pidevalt uuendada paadiparki, et ajaga kaasas käia. Selle ülesandega tegelevad nii jahtklubi, sponsorid kui paljud lapsevanemad.

Pärnu oli Kuressaare järel Eestis teine linn, kus purjetamine võeti kooli õppekavva. Raeküla kooli 4. klassid käivad kevadel ja sügisel kehalise kasvatuse tunnis jõel purjetamas. Viimasel ajal on Eestis lisandunud teisigi selliseid koole.

Olete jahtklubis käivitanud üritused, kus kõik soovijad saavad teie juhendamisel oma tervist ja sportlikku vormi parandada. Kui aktiivselt seda võimalust kasutatakse?

Aasta tagasi, kui Pärnu tööle tulin, leidsin, et vahva oleks hea seltskonnaga treenida. Meie üritus on populaarne, paljud harjutavad regulaarselt, aga on neidki, kes talve jooksul mõne korra meiega liituvad. Need harjutused on tõstavad toonust ja on kõigile võimetekohased.

Meie noored on seni võistelnud svertpaadiklassides Optimist, Zoom8, RS Feva, Laser 4,7, Laser Radial, Laser Standard ja Finn ning Ice Optimisti- ja DN-klassi jääpurjekatel. Järgmisel hooajal lisandub neile 29er. Arvan, et hooaja algul me kohe võistlustulle ei lähe, aga suve lõpus oleme kindlasti stardijoonel.

Muidugi on vahva näha noori kõikjal tegutsemas, aga peame arvestama seda, et svertpaadipurjetajate võistluskalender on päris tihe. Küll võiksid meie kooli õpilased puhkeperioodidel kiiljahtide meeskondades võistelda. Paljudes Eesti klubides ei saa poisid-tüdrukud üldse suure jahiga merele minna. Elu on näidanud, et avamerepurjetamine tuleb noorele igati kasuks.

Jääpurjetamine on atraktiivne, kiire ja ekstreemne. Viimasel ajal on tänu uute paadiklasside võidukäigule muutunud veepurjetamine kiiremaks ja sõidutehnika sarnaneb talvise purjetamisega. Kõval veel seilamine annab julgust, kiiresti otsustamise võime, emotsiooni, toreda seltskonna ja oskuse kasutada tööriistu. Kindlasti on see hea vaheldus noorte igapäevastele treeningutele.