Aasta purjetamistreener Elise Umb: Edu tagab tugev kodune konkurents

Lõppeva aasta Eesti parima purjetamistreeneri tiitliga pärjatud Elise Umb on ligemale veerand sajandi jooksul maailma meredel korduvalt nautinud nii võidujoovastust kui pidanud alla neelama ohtralt kaotusekibedust. Tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud purjetaja otsustas aasta tagasi, et on õige aeg hakata oma kogemusi kodulinna noortele jagama.

“Olin nelja ja poole aastane, kui Kihnus esimest korda Optimisti roolisin,” rääkis Umb. “Isa kutsus Pärnust kaks purjetajatüdrukut saarele ja nii me seal koos õe Marjaliisaga oma esimese merekogemuse saime. Edasi hakkasime harjutama Pärnus. Mina jõudsin regulaarsete treeninguteni paari aasta pärast, küll purjetasin aeg-ajalt oma lõbuks. Merega olin juba varem sõber, sest Kihnus elades käisime tihti koos isaga kala püüdmas.”


Teie õde Marjaliisa võitis 1999. aasta talvel Ice Optimistil Euroopa kulla ja tuli aasta hiljem suvisel Optimistil Euroopa hõbedale. Mida oli temalt õppida?

Edu pant on eelkõige tugev kodune konkurents. Mul vedas, et sain kaks ja pool aastat vanema õega treenides ja võisteldes kogu aeg midagi õppida ja tänu sellele arenesin üpris kiiresti.

Jääpurjetamisega sain ruttu sinasõbraks, sest suvise purjetamise taust aitas juba mõne treeningu järel asjale pihta saada.


Millal hakkasite õega 470-klassi kahepaadil purjetama?

Samas paadis purjetasime esimest korda 2005. aasta sügisel Eesti meistrivõistlustel. Pehmelt õeldes polnud ilm alustajale väga sõbralik, aga tulemus oli hea. Edasi ootasid meid juba talvelaagrid soojade maade vetel. Õdede koostöö paadis on kindlasti lihtsam kui kahel võõral inimesel. Kohati saime teineteisest aru sõnadeta. Ilmselt oli kasu sellestki, et meil on eri iseloom, ja sel moel tasakaalustasime teineteist.


Mitu hooaega 470-l maailma tippseltskonna karussellil tiirlesite?

Kümme hooaega, alustasime 2006. aastal ja lõpetasime 2016. kevadel. 470-klassis võisteldakse olümpiamängudel ja seetõttu on rahvusvaheline konkurents väga tihe. Meil oli nii õnnestumisi kui ebaõnne. Euroopa meistrivõistlustel oli parim tulemus seitsmes ja maailma edetabelis tõusime üheksandaks. Maailmakarika sarja regattidel jõudsime korduvalt esikümnesse ja korra võitsime kolmanda koha. Juunioride MMil seilasime neljanda koha vääriliselt. Peale selle võitsime mitu Ukraina meistrikulda. Olime nii mõnelgi hooajal tipule lähedal, aga kripeldama jääb, et üks suuremaid eesmärke – pääse olümpiamängudele – jäi saamata.

Suur probleem oli rahanappus, me ei saanud käia rahvusvahelistes treeninglaagrites ja nii mõnigi tähtis regatt tuli vahele jätta. Samuti oleks võinud meie võistlusvarustus olla veidi mahukam.


Mis alasid olete purjetamise kõrval harrastanud ja mil moel on need aidanud eesmärkidel täituda?

Purjetaja, kes tahab maailma tasemel võistelda, peab olema füüsiliselt väga aktiivne ja tegelema eri vastupidavusaladega.

Purjetamisega paralleelselt me õega suusatasime, jooksime, tegime rattasporti ja triatloni. Olen kaks korda osalenud Haanjas 100 kilomeetri ultrajooksul ja korra panin end Haanjas proovile niisama pikal suusavõistlusel.

Samasse sarja kuulub samuti 100 kilomeetri pikkune Võhandu sõudmismaraton. Esimene kord võistlesin seal koos sõbraga kanuul ja teisel aastal läbisin distantsi SUP-aerulaual. Naistest lõpetasin võitjana ja üldarvestuses sain viienda koha.

Koos Marjaliisaga osalesime rogaini 24 tunni MMil. Vaatamata raskustele pidasime lõpuni vastu. Viimane karm katsumus oli mul selle aasta augustis triatloni Ironmani Tallinna võistlusel.



Eelmisel aastal hakkasite kodulinna jahtklubis noori purjetajaid koolitama ja tänavu suvel võtsite purjespordikooli juhtimise enda õlule. Millega enne seda tegelesite?

Kaks hooaega vedasin meresõbra kooli, mis suve jooksul jõudis eri kohtadesse ja õpetas soovijatele nii purjetamist kui muid veespordialasid. Talveperioodil töötasin mõnda aega treenerina Tartus väikeses spordiklubis. Kolmandat hooaega koolitan Eesti purjetamistreenereid.


Viimasel aastakümnel on meie lapsed peaaegu igal hooajal toonud koju omaealiste rahvusvaheliste tiitlivõistluste kulda, hõbedat ja pronksi. Milles näete meie tüdrukute ja poiste edu saladust?

Kõige tähtsam on treeneritel ja sportlastel seada kõrged eesmärgid ja seejärel sihipäraselt nende täitmise nimel tegutseda. Meie klubis on palju noori, kes teavad väga hästi, kuhu tahavad jõuda. Tänu Pärnu jahtklubi igakülgsele toele oleme suutnud purjetajatele luua kõik tingimused tippu jõudmiseks.

Kindlasti on noorele sportlasele vaja eeskujusid. Õnneks on meil kodune konkurents mitmes paadiklassis tugev. Meie treenerid on oma ala asjatundjad ja teevad tööd hingega.


Kas meie võimalused lubavad praegustele tšempionitele küllaldaselt järelkasvu koolitada?

Klubis noori jagub, aga töötame selle nimel, et purjetajate arv kasvaks stabiilselt. Kindlasti on vaja pidevalt uuendada paadiparki, et ajaga kaasas käia. Selle ülesandega tegelevad nii jahtklubi, sponsorid kui paljud lapsevanemad.

Pärnu oli Kuressaare järel Eestis teine linn, kus purjetamine võeti kooli õppekavva. Raeküla kooli 4. klassid käivad kevadel ja sügisel kehalise kasvatuse tunnis jõel purjetamas. Viimasel ajal on Eestis lisandunud teisigi selliseid koole.

Olete jahtklubis käivitanud üritused, kus kõik soovijad saavad teie juhendamisel oma tervist ja sportlikku vormi parandada. Kui aktiivselt seda võimalust kasutatakse?

Aasta tagasi, kui Pärnu tööle tulin, leidsin, et vahva oleks hea seltskonnaga treenida. Meie üritus on populaarne, paljud harjutavad regulaarselt, aga on neidki, kes talve jooksul mõne korra meiega liituvad. Need harjutused on tõstavad toonust ja on kõigile võimetekohased.


Kas järgmiseks hooajaks on plaanis klubisse tuua uusi paadiklasse?

Meie noored on seni võistelnud svertpaadiklassides Optimist, Zoom8, RS Feva, Laser 4,7, Laser Radial, Laser Standard ja Finn ning Ice Optimisti- ja DN-klassi jääpurjekatel. Järgmisel hooajal lisandub neile 29er. Arvan, et hooaja algul me kohe võistlustulle ei lähe, aga suve lõpus oleme kindlasti stardijoonel.


Kuidas suhtute sellesse, et noored võiksid senisest aktiivsemalt purjetada avamerejahtide regattidel?

Muidugi on vahva näha noori kõikjal tegutsemas, aga peame arvestama seda, et svertpaadipurjetajate võistluskalender on päris tihe. Küll võiksid meie kooli õpilased puhkeperioodidel kiiljahtide meeskondades võistelda. Paljudes Eesti klubides ei saa poisid-tüdrukud üldse suure jahiga merele minna. Elu on näidanud, et avamerepurjetamine tuleb noorele igati kasuks.


Meie klubi on üks vähestest Eestis, kus noortele pakutakse võimalust jääpurjetamist harrastada. Mida annab talvine purjetamine noorele roolimehele?

Jääpurjetamine on atraktiivne, kiire ja ekstreemne. Viimasel ajal on tänu uute paadiklasside võidukäigule muutunud veepurjetamine kiiremaks ja sõidutehnika sarnaneb talvise purjetamisega. Kõval veel seilamine annab julgust, kiiresti otsustamise võime, emotsiooni, toreda seltskonna ja oskuse kasutada tööriistu. Kindlasti on see hea vaheldus noorte igapäevastele treeningutele.


CV
Elise Umb
Sündinud 5. jaanuaril 1988 Pärnus.

Haridus:
2006 Pärnu ühisgümnaasium;
2015 Tartu ülikool, sporditeaduste bakalaureus purjetamises;
2017 Tartu ülikool, sporditeaduste magister treeneri-spordijuhi erialal;
2018 –... õpib Eesti Olümpiakomitee spordijuhtide kursustel.

Purjetajakarjäär:
võistles 25 aastat treenerist isa Viktor Umbi juhendamisel.
Paljukordne Eesti meister klassides Optimist, Zoom8, 470 ja Ice Optimist.
2006–2016 võistles koos õe Marjaliisaga 470-klassi kahepaadil.

Paremad tulemused:
3. koht MK-võistlustel,
4. koht juunioride MMil,
7. koht EMil,
9. koht maailma edetabelis,
1. koht Kieli regatil.

Jääpurjetamine:
tüdrukute EMil
1999 hõbemedal,
2000 pronksmedal,
2002 kuldmedal.

Töökogemus:
2015–2016 meresõbra mobiilse veespordikooli projektijuht,
2017 Pärnu jahtklubi purjespordikooli treener,
2018 –... Pärnu jahtklubi purjespordikooli peatreener,
Eesti purjetamistreenerite koolitaja.

Tunnustused:
2006, 2008–2011 õega Eesti parim naiskond,
2006 Pärnu parim noorsportlane,
2018 Eesti jahtklubide liidu aasta treener.
Andmed: ESBL


Joel Kukk
Pärnu Postimees